Kõiki meid on minevikus väärkoheldud… või vähemalt on meile nii tol hetkel tundunud. Kõik on riielda ja karistada saanud, ka füüsiliselt ja ilmaasjata. Kõigile on ei öeldud, mis siis, et oleksime ehk väärinud jaatavat vastust, mida me nii ihkasime. Kõiki on teinekord (kasvõi näiliselt) petetud, tõrjutud või hüljatud. Kõik on olnud sundsituatsioonis, mis tundus vastik, vahel ka väljapääsmatu. Inimestega juhtub igasuguseid asju, kus peale tema on mängus teised inimesed alates emast-isast kuni parimate sõpradeni, rääkimata vaenlasest.
lk 121
