Ikka siin vol 7

Hoiatus
Jenny Joseph

Kui olen vana naine, kannan lillat rohkem
ja punast kübarat, mis ei passi kokku
ega mulle sobigi.
Raiskan pensioni brändile,
suvekinnastele, satiinkingadele
ja nendin “Hundid söönud, lambad kadunud.”

Kui väsin ära istun kõnniteele.
Poes ampsan kõike, mida prooviks antakse,
ja häirenuppe vajutan,
klõbistan kepiga mööda aedu
ja tasa teen nooruse karskuse.
Lähen sussides vihma kätte,
korjan lilli teiste aedadest
ja õpin sülitama.

Võin kanda inetuid särke
ja minna paksuks,
süüa kilo vorsti ühe hoobiga
või nädal otsa hapukurke leivaga,
korjata pastakaid, pliiatseid, joogialuseid,
igasugu igavaid asju.

Jah, aga praegu tuleb riided selga panna,
et mitte märjaks saada,
tuleb üüri maksta
ja tänavatel ei tohi vanduda
tuleb olla eeskujuks lastele,
sõpru õhtust sööma kutsuda
ja ajalehti lugeda.
Aga vahest peaksin veidi harjutama
et tuttavad ei ehmuks liiga ära
ega üllatuks,
kui ühtäkki olen vana ja hakkan lillat kandma.

lk 107

Ikka siin vol 6

Kui saaksin otsast alata, tahaksin teha rohkem vigu. Puhkaksin. Laseksin end vabaks. Oleksin lapsikum, kui olin. Ma ei võtaks kõike nii tõsiselt. Söandaksin rohkem riskida. Roniksin rohkem erinevate mägede osta ja ujuksin rohkem erinevates jõgedes. Sööksin rohkem jäätist ja vähem ube. Vahest oleks mul rohkem muresid, kuid väljamõeldud piinu oleks vähem. Näete, mina olen see, kes on elanud mõistlikku ja sünnist elu, tunnist tundi, päevast päeva. Oh, minulgi on olnud erakordseid hetki ja kui saaksin otsast alata, oleks neid mul veelgi enam. Ei tahakski õieti muud kui lihtsalt hetki, üksteisele järgnevaid hetki, selle asemel et nii palju aastaid alati järgmist päeva oodata. Mina olen see, kes ei lähe kuhugi ilma kraadiklaasi, soojaveepudeli, vihmavarju ja langevarjuta. Kui alustaksin uuesti, oleks mul kaasas vähem asju. Kui saaksin otsast alata käiksin kevadeti varem paljajalu ja sügisel kauem. Käiksin rohkem tantsimas. Sõidaksin rohkem karuselliga. Korjaksin rohkem karikakraid. Naudiksin iga hetke rohkem.
Nadine Stair

lk 106–107

Ikka siin vol 3

Isegi meestel on igavest noorust ja ilu ülistavas ühiskonnas parajalt raske toime tulla, aga naised kannatavad selle tõttu veel enam. Põhjus on selles, et mehi on ajalooliselt iseloomustanud midagi niisama väärtuslikku kui noorus — nimelt võim. Naised on alles hiljuti hakanud võimu juurde pääsema. Mees võib olla kortsuline ja hallipäine, kuid ta kõrge ühiskondliku või majanduslik positsioon korvab tema puudused. Naistel nii hästi ei lähe. Kui vanema mehe kohta märgitakse, et ta on soliidses eas, siis naine väidetakse tihti olevat närtsinud või ühe jalaga hauas, ühiskonna surve sunnib teda oma vanust varjama ja sellel on sageli valusad tagajärjed. Tänapäeva naisel on pärast menopausi elada veel üks kolmandik oma elust, kuid massikultuur annab mõista, et kui ta pole enam noor, heas vormis ega saa enam lapsi, on ta samahästi kui nähtamatu. /…/ Meid sunnitakse nagu lakkamatult võitlema ette kaotatud võitlust aja ja loodusseadustega.

lk 23

Teisipäevamaa vol 1

Usun teadvat, kuidas ma lõpuks aru saan, et olen nüüd ametlikult vana. See peaks olema nii, et on kevad, puud lähevad lehte, naised ajavad kasukad maha, aga mul on ükskõik. Noh, kulmgi ei liigu. Soojendan oma vanu konte päikese käes ja olen hetke mõõduka viibimise eest malbelt tänulik. Küllap ta kohe jälle läheb, see hetk, tean neid hetki küll, ei malda vanainimesega olla, tõttavad kuhugi.

lk 84

Vananemise kunst

Oleme teadlikud kosmeetilistest operatsioonidest, mis teevad näo mitu aastat nooremaks, annavad rindadele soovitud kuju; siin tekib kummaline vastuolu: niisuguste naiste kätel on tüüpilised vanadusmärgid, mille vastu ei ole veel mingit vahendit leiutatud, nii et jääb õudusäratav mulje noorusliku näoga vanast kehast. Kuidas niisuguste vastuoludega inimene ennast tunnetab?

lk 21

Vananemine kui vaimne harjutus vol 4

Kui rääkisin vananemisega seotud kaotustest oma psühhiaatritest sõpradega, siis nad nõustusid, et kõige raskem on vananedes toime tulla identiteedi kaotusega.
/…/
Vanemas eas muudab kaotused raskeks see, et neist jäänud tühikuid meie identiteedis on raske parandada. Kui jõuame “mäe teisele küljele”, nagu üks psühhiaater selle kohta ütles, ei too elu meile enam uusi võimalusi — me peame neid ise leidma.

lk 168