Kust tulevad head ideed vol 6

Mõelge raamatukogu peale. Kas inimesed enam üldse tegelevad sirvimisega? Oleme muutunud nii sihipäraseks.Tänu internetile võtame sihikule just selle, mida tahame. Sisestame otsingumootorisse paar märksõna ja leiamegi—kui mõned valetulemid välja arvata—täpselt selle, mida otsisime. Tõhus aga igav.
Nõnda jääb täiesti ära aeganõudev, kuid rikastav kogemus, mille saaksime riiulite uurimisest ja raamatu valimisest vaid seetõttu, et meile pakkus huvi selle pealkiri või kaas… Millegi otsimine ja leitust üllatumine—isegi siis, kui tegu ple sellega, mida algul otsima asusite—on elu üks suurimaid rõõme ning seni ei ole veel leiutatud tarkvara, mis seda kogemust jäljendada suudaks.
/William McKeen/
Sarnases kirjatükis kurtis New York Timesi tehnoloogia toimetaja Damon Darlin, et “digiajastu lämmatab õnneliku juhuse”. Darlin küll tunnistas lugemissoovituste tulva, mis igal hommikul sotsiaalvõrgustike kaudu meie ekraanile jõuab, kuid väitis, et selliseid linke ei saa käsitleda õnnelike juhustena. “[See] on tegelikult grupimõtlemine,” väitis Darlin. “Kõik vajalikud teadmised jõuavad meieni filtreeritult ja kontrollitud kujul. Avastame seda, mida kõik teised on õppinud, ning seda tavaliselt nende valitud inimeste vahendusel, kes jagavad meie maitset.”

lk 133-134

Kust tulevad head ideed vol 2

Üliõpilased, amatöörteadlased, edumeelsed kirjamehed — põhimõtteliselt kõik, kellel oli 17. ja 18. sajandil vähegi intellektuaalset ambitsiooni, pidasid üsna tõenäoliselt ka päevaraamatut. Selle ajastu suurkujud— Milton, Bacon, Locke — uskusid tulihingeliselt päeviku mäluparandavatesse võimetesse. Oma kõige tavalisemal kujul hõlmas päevaraamatu pidamine loetud tekstidest huvitavate või inspireerivate lõikude väljakirjutamist, mille lõpptulemuseks oli isikupärane tsitaatide entsüklopeedia. Päevikupidamise hüvede varajaste kirjelduste kohaselt tõuseb sellest tegevusest inimesele palju kasu: see võimaldas inimesel “kokku koguda teadmiste varamu, kust võime oma elu püüdluste tarbeks igal ajal need kõikse sobivamad sõnad välja vaadata.”

lk 97

Kõik, mis ma tegelikult teadma pean, omandasin ma lasteaias vol 1

Enamik meist on osanikud võimsas kirjastusettevõttes. See on omamoodi põrandaalune trükikoda, mis tegeleb karikatuuride, tabavate ütluste, luuletust, mõtteterade ja tuhandest sõnast kujundanud poltide ümbertrükkimisega.

Kui sinagi oled üks neist , kes selliseid asju otsib ja neid sageli töökoha paljundusmasinal paljundab, et neid töö juures teadetetahvlile või kodus külmkapile kinnitada, siis oled sa osake sellest Rahvatrükikojast.

Sa ei saa selle eest makstud.

Sa teed seda lihtsalt sellepärast, et see teema liigutas sind – pani sind mõtlema või naerma või nutma, nii et sa tahad seda ka teistele edasi anda.

Külmkapi külge läheb see sellepärast, et sa tahad seda jälle vaadata. Kuna see on väga tähtis, siis tahad sa, et see oleks su silma ees.

Iga autor, kelle toas on valitud Külmkapi auhinna vääriliseks, peaks end äärmiselt austatuna tundma. Isegi Nobeli auhinna võitmine ei aita autori sõnael argielu kööki ja külmkapi uksele sattuda.

lk 3