Igavuse filosoofia vol 9

Acedia kirjeldused, mis on ennkõike tuntud hilisantiikaja ja keskaaja kristlike mõtlejate loomest, sobivad paljus kokku sellega, mida me tunneme kui igavust, mille olemuslik joon on ükskõiksus ja jõudeolek. Oluliseks erinevuseks on see, et acedia on eelkõige moraalne mõiste, see-eest “igavus” tähendab tavakasutuses pigem psühholoogilist seisundit. Teiseks eristab neid see, et acedia‘st said osa vähesed, aga igavus puudutab masse.

lk 50-60

Igavuse filosoofia vol 8

Võime täheldada, et situatsiooniigavusel ja ekstentsiaalsel igavusel on erinevad sümboolsed väljundid ehk pigem: kui situatsiooniigavus väljendub haigutamises, toolil nihelemises, käte ja jalgade sirutamises, siis sügav eksistenstiaalne igavus on väljendusvaene. Situatsiooniigavuse puhul paistab kehakeel näitavat, et igavuse ikke saab endalt eemale heita, nihelda ennast vabaks ja minna edasi. Eksistentsiaalse igavuse väljunditus aga sisaldab implitsiitselt, et seda igavust tahteaktiga ei võida.
/…/
Tegelikult aitabki toolil nihelemine, kui loengul või koosolekul on igav; aitab ka ärasõit, reis. Nii saab igavuse vastu ajutist leevendust.

lk 50-51

Igavuse filosoofia vol 3

Igavus on moodsa inimese “privileeg”. Samal ajal kui on põhjust uskuda, et rõõmu ja viha määr on läbi ajaloo olnud enam-vähem sama, paistab igavus olevat dramaatiliselt levinud. Maailm on silmnähtavalt igavamaks läinud. Enne romantismi oli igavus ilmselt marginaalne fenomen, mis puudutas ainult munki ja aadlikke. Igavus oli kaua staatuse sümbol, st niikaua, kui see oli kõrgemate ühiskonnakihtide eelis, sest ainult neil oli materiaalne baas, mida igavus eeldas.

lk 25-26