Telgi ja koeraga rännuteel vol 4

Taevas Eesti kohal oli eriline selles suhtes, et me võisime alati kinnitada oma pilgu Põhjanaelale,sest see täht ei loojunud meie peade kohal kunagi. See silmside pani mind mõtlema asjaolust, et tegelikult võiski just selles igipõlsises paigalseisus peituda põhjamaa rahvaste meelekindlus püsida just siin ja igavesti. Meil oli alati üks kindel punkt, millest haarata või alustada, kui elu maal kippus hapraks minema või käest libisema.

lk 132

Märkmeid Eestist vol 8

Keegi ütles mulle Tallinnas, et eesti keel on itaalia keele kõrval kõige meloodilisem keel maailmas, mis võiks seletada eestlaste erakordset suhet muusikasse, iseäranis koorilaualu.
Keel, mis peidab endas põhjamaiste aastaaegade kummalist, mõõdutundetut amplituudi; keel, kus ei valitse mitte heledus-tumedus, vaid milles päev on niisama pikk, kuivõrd öö on lühke, ja vastupidi.
Šamanistlik keel.

lk 74