Maailma nukraim orkester vol 2

“Nagu halb unenägu,” ohkas Fiammetta,kes suutis algul vaevu leppida uute aegade rütmi ja katkematu, mõttetu tormamisega. “See peata ringitormamine on hullem kui taud,” mõtles ta, “Jooksu pealt surra! Kiirustades elada, kiirustades süüa, kiirustades vestelda. Ja pealegi, milline ilm siin on! Vahest ärrituvad siinsed elanikud just seepärast nii kergesti, et nende pentsikud seadmed või see tuhm taevakumm ei lase neil kultuursete inimestena aega nautida.”

lk 10

Senilia vol 2

Homme! Homme!
Kui tühjalt ja igavalt ja kasutult möödub küll iga elatud päev! Kui vähe jälgi ta endast maha jätab!
Kui mõttetult ja rumalalt lendasid üksteise järel mööda need tunnid!
Ja ometi tahab inimene elada; ta hindab elu, ta loodab tema peale, enda peale, tuleviku peale… Oo, milliseid hüvesid ootab ta tulevikult!
Kuid miks arvab ta, et teised, tulevased päevad ei ole samasugused nagu see äsja möödunud päev?
Ega ta seda ei arvagi. Tegelikult ei armasta ta üldse mõtiskleda — ja hästi teebki.
“Vaat homme, homme!” lohutab ta ennast, kuni see “homme” ta hauda viib.
Noh, aga oled kord hauas, siis on su mõtisklemisel tahes-tahtmata lõpp.
Mai 1879

lk 44