Teisisõnu: ajutine ilma jõuta poosis olemine süvendas ennast halvustavaid mõtteid, hävitas indu asuda keerulisi olukordi lahendama ja nüristas loovust. Naturaalset poosi hoidvad inimesed ei keskendunud oma halbadele omadustele — nad mõtlesid sellele, millega nad parasjagu tegelesid. Nad olid hetkes, mitte kammitsetud oma mõtteisse või peagi saabuva ebaõnnestumise poolt rikutud kujuteldavasse tulevikku.
lk 250
