Inimese pea kaalub keskmiselt 5,4 kilogrammi ja sellisena tunneme selle raskust oma kaelal siis, kui meie peaon õlgade kohal täiuslikus tasakaalus. Kui me kallutame oma kaela telefoni kasutamiseks 60 kraadi ettepoole, küündib pea tegelik kaal 27,2 kilogrammini.
lk 260
Haarake kinni sotsiaalsetest võimalustest end sirutada — näiteks et minna spordisaali, jooksma, joogatundi ja tantsima. Ärge laske raisku ühtki võimalust end avarada!
lk 284
Keha avardamine paneb teid endast positiiveses valguses mõtlema ja seda minapilti usaldama. See toob teie mõtetesse selguse ning teeb ruumi loovusele, kognitiivsele püsivusele ja abstraktsele mõtlemisele.
lk 252
Teisisõnu: ajutine ilma jõuta poosis olemine süvendas ennast halvustavaid mõtteid, hävitas indu asuda keerulisi olukordi lahendama ja nüristas loovust. Naturaalset poosi hoidvad inimesed ei keskendunud oma halbadele omadustele — nad mõtlesid sellele, millega nad parasjagu tegelesid. Nad olid hetkes, mitte kammitsetud oma mõtteisse või peagi saabuva ebaõnnestumise poolt rikutud kujuteldavasse tulevikku.
lk 250
Ärge siis unustage, et Botox võtab vahel sihtmärgiks need lihased ja kortsukesed, mis on seotud nii negatiivsete kui ka positiivsete emotsioonide väljendamisega — mitte üksnes kulmukortsutamise, vaid ka naeratamisega, sest viimane kaasab neidsamu kanavarbaid tekitavaid silmaümbruse lihaseid. Raske on end halvast tunda, kui ei saa kulmu kortsutada. Ent raske on ka end õnnelikuna tunda, kui ei saa naeratada.
lk 208
… olenemata sellest, mis soost te olete, väärite avatud ja mugava poosi võtmist ning omaenda õiglast osa ruumist.
lk 190
Kui tunneme, et meil ei ole mõjujõudu või et oleme alluva rollis, tõmbame end kokku, tõmbume pingule, koomale, teeme end väiksemaks (surume käed vastu külgi, rindkere vajub kössi, õlad längu, pea longu, keha lonti.) Samuti kasutame vähem žeste ja vaoshoitud kõnet — me kõhkleme, kiirustame, meie hääleuatus on väike, hääl ise kõrge ja nii edasi. Mõjujõu puudumine kammitseb isegi meie näoilmeid — selle tõestuseks on krampis näolihased, näiteks kokkusurutud huuled.
lk 182
Ja siit ka mu isiklik lootus: kuna isiklik mõjujõud on lõpmatu ega nõua meilt mingilgi moel kellegi teise üle kontrolli omamist, ei tunneta me ka, et see võiks otsa saada. Me ei tunne, et peame selle säilitamise nimel võistlema. See kuulub meile, mis ka ei juhtuks. Keegi teine ei saa seda ära võtta. See teadmine, see arusaam õhutab meie soovi seda jagada, aidata teistel sellesama teadmiseni jõuda. Nii ma usungi, et erinevalt sotsiaalsest mõjujõust muutub isiklik mõjujõud nakkavaks. Mida rohkem me seda iseenda sees tunneme, seda suurema tõenäosusega tahame aidata ka teistel sedasama tunda.
lk 166—167
Kui tunneme end mõjukana räägime aeglasemalt ja võtame endale rohkem aega. Me ei kiirusta. Me ei pelga teha pause. Tunneme, et meil on õigus sellel ajale, mis meile kuulub.
lk 182
Seda nähtust nimetakse rambivalguse efektiks (spot-light effect) ning see on üks kõige püsivamaid ja levinumaid egotsentrilisi eelarvamusi—tunne, et inimesed pööravad meile rohkem tähelepanu, kui nad tegelikult seda teevad … ja enamasti halval, mitte heal moel.
lk 145
Ja siis juhtub see, et me kas alavaääristame seda, mida me teeme, öeldes endale, et see ei ole tegelikult väärtuslik, või siis eirame põhjusi, mis võimaldavad meil seda teha—
ütleme endale, et oleme petturid, kellel õnnestus mingil moel tähelepanu alt välja jääda, ja me ei ole sellist õnne ära teeninud.
Samavõrd, kuivõrd me ei väärtusta oma edu, võimendame me oma ebaõnnestumisi. Vajame vaid ühtainsat pettumust, et saaksmine endale kinnitada—olen pettur.
lk 118
Petturina tundmine õõnestab meie võimet tunda rõõmu sellest, mida me hästi teeme, eriti siis, kui meid selle eest premeeritakse.
lk 118
Miks me peame soojust pädevusest olulisemaks? Sest evolutsioonilisest vaatenurgast on ellujäämiseks olulisem teada, kas inimene väärib meie usaldust või mitte. Kui ei vääri, tasub hoida distantsi, sest inimene võib olla ohtlik, eriti siis kui ta on pädev. Me väärtustame inimesi, kes on võimekad, eriti olukorras, kus see omadus on vajalik, ent me märkame seda omadust alles pärast seda, kui oleme hinnanud usaldusväärsust.
lk 89
1992. aastal uuris William Kahn psühholoogilist kohalolu töökohal ja määratles selle neli kriitilise tähtsusega mõõdet: inimene peab olema tähelepanelik, seotud, lõimitud ja keskendunud.
lk 67
This site runs on the required+ Foundation Theme. Based on the awesome Foundation Framework by the humble folks at ZURB.
