Köögifüüsika vol 8

Me oleme sattunud elama mustade kastide maailma: teler, arvuti, mobiiltelefon, mikrolaineahi, külmkapp. Rõhuv enamik inimesi ei tea neist seadmetest muud, kui et kust midagi sisse pista ja ja kust välja võtta. Mis nende sees toimub, pole meie asi. Sama lugu on toiduga, mida sööme. Me üha kaugeneme paigast, kust toit pärineb, inimestest, kes selle kasvatas, aga ka aastaaegadest, millal see valmis.

lk 176

Köögifüüsika vol 7

Kui inimene läheb elama teisele maale, siis õpib ta külge uued kombed, uue keele ja riietumisstiili. Külge hakkavad isegi uutmoodi suhted vanemate ja laste vahel. Kuid viimane asi, mis muutub, on toitumisharjumused, mis omandatakse väga varases nooruses. Aksent võib emeakeelsesse kõnesse sisse tulla, Tuhala nõiakaev võib meelest minna, kuid igatsus musta leiva ja Tallinna kilude järele jääb.

lk 166

Köögifüüsika vol 6

Me võime järada kapsast ja õuna nii palju, kui jaksame ja peale juua liitrite kaupa oliiviõli ning punaveini, siiski ei tee see tervist paremaks, kui jätkame ennast ja üksteist hävitava elulaadiga. Kui võtame töö ja konfliktid koju kaasa, siis ei aita meid isegi ausa kaubanduse granaatõunamahl ega orgaanilise põllumajanduse viljaidud. Tõepoolest, me oleme ju see, mida sööme. Kui sööme närve, siis olemegi närvilised.

lk 104

Köögifüüsika vol 2

On jäänud üks imeline söök, mida võib kätega süüa. Viljad ja juurikad. Õun maitseb just seepärast, et saame võtta selle kätte, imetleda värvidemängu, nautida lõhna, tunda koore siledust või karedust ja siis hambad sisse lüüa ning ning kuulda muusikat. /…/ Porgand, kapsas ja kaalikas annavad meile teada, et ehk pole veel kõik kadunud nutitelefonide, e-mailide ja suhtlusvõrgustike kraanikaussi.

lk 14